„Ramses jahil”
Ümberjutustus
On hommik. Ramsese peremees Uno puhastab oma püssi, et jahile minna. Peremees käsib Ramsesel tuua kapist asju, mida jahile kaasa võtta. Ramses paneb asjad kotti ja istub peegli ette nägusid tegema. Uno samal ajal puhastab prille ja paneb mütsi pähe. Uno lahkub majast, kuid Ramses peab ta kinni. Mees on unustanud prillid ette panna ja ka saapad on koju jäetud. Lõpuks jõutakse ilusasti siiski metsa. Uno näeb looma, kuid tulistab mööda. Ta vilistab Ramsest ja see tuleb tema juurde. Mees saadab koera metsa looma jahtima, kuid Ramses viskab hoopis põõsa alla pikali ja hakkab lilli korjama. Lilli korjates on koer silma jäänud põdrale, kes kõik Ramsese lilled nahka pistab. Peni jookseb metsa. Seal viskab ta metssea peale pikali arvates, et see on kivi. Siga ei ole aga rahul, et keegi tema seljas tukastab ning ta viskab koera enda seljast maha. Metssiga kihutab Ramsese poole, kuid lööb oma pea vastu puud ära. Nii koer kui ka siga on uimased, kuid koeral tuleb mõistus kiiremini pähe ja ta hakkab liduma. Ramses jääb puu najale puhkama, kui märkab rohu sees väikest kivi, mis osutub magavaks jäneseks. Peni haugub jänese peale, kuid jänes hakkab koera narritama. Lõpuks avastab kutsu jänese puu otsast, kust teda ei ole kuidagi võimalik kätte saada. Ramses hakkas teesklema, et ta korjab maast mingeid asju. Lõpuks tuli jänes alla ja kinkis Ramsesele midagi. Ramses kummardab ning lahkub. Jänes lehvitab talle. Ramses jõuab oma peremehe juurde, kes puu alla magama on jäänud. Ramses annab talle pihutäie jänesepabulaid. Peremees paneb need kotti. Kui jahimehed edasi lähevad, on igal pool udu. Nii jõuavad nad mere äärde ja näevad päikesetõusu. Uno näeb ühte lindu ja leiab selle linu üles linnuraamatust. Lind on väga ilus.
Ramses ületab jõe astudes peale pardile. Lind vaatab koera kurja näoga. Ramses näeb kuidas kaks lindu pesa tegemise pärast kaklevad. Ta jalutab nende juurde ja teeb pesa asemel korvi. Linnud pahandavad temaga. Niisiis teeb ta korvi asemel pesa. Linnud kiidavad seda. Samas on Uno lindudega hätta sattunud, kuna need ei lase teda lahti ja istuvad ta peal. Uuno teeb lootusetu katse linde minema ajada ning võtab püssi.
Monday, May 12, 2008
Thursday, May 8, 2008
Rahvakalendri tähtpäevad
Jõulud
(24.dets.-6. jaan.)
Jõulud on ka tänapäeval üks tähtsamaid rahvakalendri tähtpäevi. See tähistab talvist üleminekut (lühenevad päevad muutuvad pikemaks). Samuti tähistab see ka Jeesus Kristuse sündi 2008 aastat tagasi. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani. Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Jõulud tähistasid suure paastu lõppu. Põhiliselt söödi sealiha. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valgete tanguvorstide) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.
Tähtsad kombed olid jõulude ajal kirikus käimine ja sama oluline oli ka saunas käimine. Tuppa toodi õlgi.
Meie pere peab jõule iga aasta 24. detsembril ja see tähtpäev pole meil kordagi vahele jäänud.
Jaanipäev
(24. jun.)
Jaanipäeva olulisim traditsioon on lõkke tegemine. Vanasti kogunesid jaanitule juurde lõbutsema igast vanusest inimesed, kuid praegu lõbutsevad koos vaid ühevanused. Jaanipäev on iidne suvepüha, üks tähtsamaist. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega. Jaaniöö oli aasta kõige lühem öö. Oldi üleval koidikuni. Lauldi ka jaanilaule. Rituaalsed toidud olid: Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.
Meie teeme iga aasta jaanituld ja tihti oleme ka hommikuni üleval. Jaanipäev on üsna tore püha.
Esimene koolipäev (tarkusepäev)
(1. sept.)
Esimese koolipäeva tavad on pikka aega püsinud sarnased – abituriendid viivad uued koolijuntsud käekõrval aulasse avaaktusele. Klassikaliselt on esimese koolipäeva rõivas olnud valge pluus. Mõnikord on tüdrukutel seda asendanud tume kleit piduliku valge krae ja kätistega. Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel. Uutele õpilastele anti ka elu esimesed aabitsad. Toitudest süüakse vähemalt meie peres 1. septembril kooki. Tavaliselt me esimesel koolipäeval midagi muud ei teegi.
Aprillipäev, naljapäev
(1. aprill)
Naljapäeva põhiline traditsioon on see, et üksteisele tehakse aprillinalju (näiteks: “vaata sul on siin suur tomatimahlaplekk” “Kus? Ei ole ju” “Aprill! Aprill!). Tavaliselt tehakse nalju 1. aprillil, kuid vahel tehakse neid ka 30. aprillil. Seda, kes teeb aprillinalju muul ajal, kui 1. või 30. aprillil kutsutakse aprilliseaks. Naljapäeval ei sööda muud toitu kui tavaliselt. Ka mingeid tavasid peale naljatamise ei ole. Tähistamine algas umbes 20. sajandi alguses. Meie peres ja ka koolis tehakse üksteisele palju aprillinalju (mille õnge ka tavaliselt minnakse). Nii, et seda traditsiooni meie peres tähistatakse.
Valentinipäev, ehk sõbrapäev
(14. veebruar)
Tava jõudis Eestisse 1980. aastate lõpul. Traditsiooni tähistamist alustati koolidest ja lasteaedadest. Tänapäeval saadetakse üksteisele kaarte ja tehakse kingitusi. Populaarseim toit sel päeval on šokolaad ja muud maiustused, mida kingiks saad. Tava sai alguse hästi ammu, kui üks keiser keelas abiellumise, kuid preester Valentin pani noori salaja paari. Selle eesta ta vahistati. Vanglas olles sai ta endale sõbra – valvuri tütre. Samuti toodi talle palju lilli ja muid asju inimeste poolt, kes tahtsid näidata, et nad usuvad armastusse. Enne hukkamist jättis ta valvuri tütre kirja – “Hüvasti! Armastusega sinu Valentin”. Sellest ajast algas kirjade saatmise traditsioon.
Selle traditsiooni tähistamine meie klassis on väga levinud. Kõik said hästi palju kinke.
Emadepäev
(maikuu teine pühapäev)
Emadepäev kuulub nende pühade hulka, mida on hakatud tähistama 20. sajandil. Päev on koguni nii uus, et on lausa teada, millal seda Eestis esimest korda tähistati, kes selle populaarsusele kaasa aitasid ja miks nad seda tegid. Päeva sõnumiks on, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Traditsiooni alustas Helmi Mäelo 1922. aastal Uderna külas, kes oma paljulapselisele emale emadepäeva korraldas. Konkreetseid toite sel päeval ei ole. Kombeks on lastel kinkida oma emale lilli või teha kooki.
Vastlapäev
(8. veb. – 7. märts)
Vastlapäev on liikuv püha, mis tähistab suure paastu algust. Vastlapäeval söödi saartel seitse korda. Tavaliselt valmistati hommikul vastlapuder – enamasti tangupuder. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubde või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 19. sajandil jäeti isale, ehk külvajale. Kombeks oli vastlapäeval lasta vastlaliugu, mis tähendas saaniga kelgumäest alla laskmist. Usuti, et kellel on kõige pikem liug, sellel on ka pikimad linad.
Kui lund on, siis käim vastlaliugu laskmas ka meie. Vastlakukleid sööme ma ka loomulikult.
Kadripäev
(25. nov.)
Kadripäeval oli vanadel eestlastel palju kombeid, kuid kõige laiemalt levinud oli kadrisantide jooksmine. Kadrisandid maskeerivad end ja käivad perest perre ande kogumas. Käikudel soovitakse karjaõnne. Toidudest oli eskikohal kindlasti tangupude, mida viidi ka naabritele. Söödi ka lambaliha, soolaga kaetud herneid ja ube ning kama. Oluline oli ka kadriõlu. Kadripäeva peeti just karjaõnne pärast. Tänapäeval on see aga selleks, et lapsed saaksid katri joosta. Katrideks olid tavaliselt naised või siis naiseks maskeerunud mehed.
Meie käime peaaegu iga aasta katri jooksmas ja saame tavaliselt ka palju ande. Põhiliseks anniks on maiustused.
Mardipäev
(10. nov.)
Mardipäev on sarnaste traditsioonidega kui kadripäev, kuid karjaõnne asemel soovitakse viljaõnne ning naiste asemel maskeeritakse meesteks. Lauldakse mardilaule, käiakse perest perre ande kogumas. Erinevalt kadripäevale joosti aga “peredena”, kuhu kuulusid kindlasti pere juhid mardiisa ja mardiema. Söödi linnuliha ja mõnedes kohtades ka seapead ning hapukapsast. On ka muud traditsioonid nagu mardipulmad, kus jagatakse saadud annid laiali, kuid “marti jooksmine” on põhiline.
Ka meie käime sõpradega iga aasta merti ja katri jooksmas ning saadud asjad lähevad võrdsele jagamisele.
Isadepäev
(novembrikuu teine pühapäev)
Eestis hakati isadepäeva tähistama 1970. aastatel. Eesmärk oli isade austamine nende kasvatustöö eest. Tänapäeval korraldatakse isadepäevaks spordipäevi, kus lapsed tulavad oma isadega koos sportima. Toidud on sel päeval nagu tavaliselt.
Mina käin koos oma kasuisaga iga kord meie kooli spordipäeval. Ka oma pärisisale helistan ma sel päeval alati.
(24.dets.-6. jaan.)
Jõulud on ka tänapäeval üks tähtsamaid rahvakalendri tähtpäevi. See tähistab talvist üleminekut (lühenevad päevad muutuvad pikemaks). Samuti tähistab see ka Jeesus Kristuse sündi 2008 aastat tagasi. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani. Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Jõulud tähistasid suure paastu lõppu. Põhiliselt söödi sealiha. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valgete tanguvorstide) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.
Tähtsad kombed olid jõulude ajal kirikus käimine ja sama oluline oli ka saunas käimine. Tuppa toodi õlgi.
Meie pere peab jõule iga aasta 24. detsembril ja see tähtpäev pole meil kordagi vahele jäänud.
Jaanipäev
(24. jun.)
Jaanipäeva olulisim traditsioon on lõkke tegemine. Vanasti kogunesid jaanitule juurde lõbutsema igast vanusest inimesed, kuid praegu lõbutsevad koos vaid ühevanused. Jaanipäev on iidne suvepüha, üks tähtsamaist. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega. Jaaniöö oli aasta kõige lühem öö. Oldi üleval koidikuni. Lauldi ka jaanilaule. Rituaalsed toidud olid: Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.
Meie teeme iga aasta jaanituld ja tihti oleme ka hommikuni üleval. Jaanipäev on üsna tore püha.
Esimene koolipäev (tarkusepäev)
(1. sept.)
Esimese koolipäeva tavad on pikka aega püsinud sarnased – abituriendid viivad uued koolijuntsud käekõrval aulasse avaaktusele. Klassikaliselt on esimese koolipäeva rõivas olnud valge pluus. Mõnikord on tüdrukutel seda asendanud tume kleit piduliku valge krae ja kätistega. Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel. Uutele õpilastele anti ka elu esimesed aabitsad. Toitudest süüakse vähemalt meie peres 1. septembril kooki. Tavaliselt me esimesel koolipäeval midagi muud ei teegi.
Aprillipäev, naljapäev
(1. aprill)
Naljapäeva põhiline traditsioon on see, et üksteisele tehakse aprillinalju (näiteks: “vaata sul on siin suur tomatimahlaplekk” “Kus? Ei ole ju” “Aprill! Aprill!). Tavaliselt tehakse nalju 1. aprillil, kuid vahel tehakse neid ka 30. aprillil. Seda, kes teeb aprillinalju muul ajal, kui 1. või 30. aprillil kutsutakse aprilliseaks. Naljapäeval ei sööda muud toitu kui tavaliselt. Ka mingeid tavasid peale naljatamise ei ole. Tähistamine algas umbes 20. sajandi alguses. Meie peres ja ka koolis tehakse üksteisele palju aprillinalju (mille õnge ka tavaliselt minnakse). Nii, et seda traditsiooni meie peres tähistatakse.
Valentinipäev, ehk sõbrapäev
(14. veebruar)
Tava jõudis Eestisse 1980. aastate lõpul. Traditsiooni tähistamist alustati koolidest ja lasteaedadest. Tänapäeval saadetakse üksteisele kaarte ja tehakse kingitusi. Populaarseim toit sel päeval on šokolaad ja muud maiustused, mida kingiks saad. Tava sai alguse hästi ammu, kui üks keiser keelas abiellumise, kuid preester Valentin pani noori salaja paari. Selle eesta ta vahistati. Vanglas olles sai ta endale sõbra – valvuri tütre. Samuti toodi talle palju lilli ja muid asju inimeste poolt, kes tahtsid näidata, et nad usuvad armastusse. Enne hukkamist jättis ta valvuri tütre kirja – “Hüvasti! Armastusega sinu Valentin”. Sellest ajast algas kirjade saatmise traditsioon.
Selle traditsiooni tähistamine meie klassis on väga levinud. Kõik said hästi palju kinke.
Emadepäev
(maikuu teine pühapäev)
Emadepäev kuulub nende pühade hulka, mida on hakatud tähistama 20. sajandil. Päev on koguni nii uus, et on lausa teada, millal seda Eestis esimest korda tähistati, kes selle populaarsusele kaasa aitasid ja miks nad seda tegid. Päeva sõnumiks on, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Traditsiooni alustas Helmi Mäelo 1922. aastal Uderna külas, kes oma paljulapselisele emale emadepäeva korraldas. Konkreetseid toite sel päeval ei ole. Kombeks on lastel kinkida oma emale lilli või teha kooki.
Vastlapäev
(8. veb. – 7. märts)
Vastlapäev on liikuv püha, mis tähistab suure paastu algust. Vastlapäeval söödi saartel seitse korda. Tavaliselt valmistati hommikul vastlapuder – enamasti tangupuder. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubde või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 19. sajandil jäeti isale, ehk külvajale. Kombeks oli vastlapäeval lasta vastlaliugu, mis tähendas saaniga kelgumäest alla laskmist. Usuti, et kellel on kõige pikem liug, sellel on ka pikimad linad.
Kui lund on, siis käim vastlaliugu laskmas ka meie. Vastlakukleid sööme ma ka loomulikult.
Kadripäev
(25. nov.)
Kadripäeval oli vanadel eestlastel palju kombeid, kuid kõige laiemalt levinud oli kadrisantide jooksmine. Kadrisandid maskeerivad end ja käivad perest perre ande kogumas. Käikudel soovitakse karjaõnne. Toidudest oli eskikohal kindlasti tangupude, mida viidi ka naabritele. Söödi ka lambaliha, soolaga kaetud herneid ja ube ning kama. Oluline oli ka kadriõlu. Kadripäeva peeti just karjaõnne pärast. Tänapäeval on see aga selleks, et lapsed saaksid katri joosta. Katrideks olid tavaliselt naised või siis naiseks maskeerunud mehed.
Meie käime peaaegu iga aasta katri jooksmas ja saame tavaliselt ka palju ande. Põhiliseks anniks on maiustused.
Mardipäev
(10. nov.)
Mardipäev on sarnaste traditsioonidega kui kadripäev, kuid karjaõnne asemel soovitakse viljaõnne ning naiste asemel maskeeritakse meesteks. Lauldakse mardilaule, käiakse perest perre ande kogumas. Erinevalt kadripäevale joosti aga “peredena”, kuhu kuulusid kindlasti pere juhid mardiisa ja mardiema. Söödi linnuliha ja mõnedes kohtades ka seapead ning hapukapsast. On ka muud traditsioonid nagu mardipulmad, kus jagatakse saadud annid laiali, kuid “marti jooksmine” on põhiline.
Ka meie käime sõpradega iga aasta merti ja katri jooksmas ning saadud asjad lähevad võrdsele jagamisele.
Isadepäev
(novembrikuu teine pühapäev)
Eestis hakati isadepäeva tähistama 1970. aastatel. Eesmärk oli isade austamine nende kasvatustöö eest. Tänapäeval korraldatakse isadepäevaks spordipäevi, kus lapsed tulavad oma isadega koos sportima. Toidud on sel päeval nagu tavaliselt.
Mina käin koos oma kasuisaga iga kord meie kooli spordipäeval. Ka oma pärisisale helistan ma sel päeval alati.
Sunday, April 27, 2008
Meil juhtub koolis nii naljakaid asju
Meil juhtub koolis nii naljakaid asju
Kui kirjutada üles kõik naljakad asjad siis ei mahuks see siia kohe kindlasti mitte ära. Niisiis kirjutan siia need asjad, mis mul parasjagu meenuvad.
Esimeseks tuleb mulle meelde üks klassiekskursioon, kus me käisime vist Käsmu poolsaarel.
Rasmus (Kisel) küsis, et kas võib minna ujuma. Õpetaja ütles (muidugi naljatades), et võib küll, ainult et ta peab minema täiesti alasti. Kisel läks kivi taha, riietus lahti ja ujus. Vesi oli üsna külm, kuna oli maikuu ja kaua Rasmus ujuda ei saanud. Ta tuli välja, pani riidesse ja me kõik läksime edasi. Pärast kui me giidilt küsisime kas keegi on varem nii teinud, siis vastas giid, et ee kord oli esimene
Pärnu veepargis käies juhtus meiega ka üsna palju naljakaid asju aga kõik ei tule meelde. Üsna naljakas oli hüppetorni juures. Mirt ronis üles, kuid ta ei julgenud hüpata. Et teda julgustada karjus kogu klass „Hüppa, hüppa, hüppa, hüppa” (see meenutas väga jääaega, kus laiskloom Sid tahtis üle kose hüpata) lõpuks ta hüppaski. Ka Merilyn ei julgenud hüpata, kuid kui ta hüppas, siis pritsis vesi minuni välja (seisin hüppetorni kõrgeimal platvormil, mis oli umbes 4-meetri kõrgusel). Pärast oli ta üle kere tulipunane ja ta ütles, et ta enam kunagi ei hüppa (kuid meie sundisime teda seda 5 minuti pärast uuesti tegema).
Veel tulevad meelde vaid sellised väikesed asjaolud, mis on seotud nö. „vasakule mõtlemisega” (täiskasvanutel pole sellest muidugi aimugi). Nii meenub mulle üks kord, kui üks meie klassi õpilane (ütlen nii, sest Mia ei lubanud oma nime mainida) tõi garderoobist Katerina koti ülesse. Kuna Katerina käib ratsutamas, siis ütles see meie klassi õpilane (Mia) automaatselt, et „Kata kott on nii raske. Siin on kindlasti mingid hobuseriistad sees. Selle üle me naersime pikalt.
Ka 4. klassi lõpupidu oli üle ootuste naljakas. Minu väike vend oli ka seal kaasas. Seal tegi ta väga palju naljakaid asju. Kui meie pidime laulma, siis jooksis ta meie ette ja hakkas meie klassi poisse õhupallidega viskama. Kui ma ta tagasi tema oma koha peale viisin, siis jooksis ta mulle järgi ja istus samuti lavale maha nagu meiegi. Peaaegu kõik naersid.
Meelde tuleb ka tüdrukute lumesõda, kus võitlesid kõik enda eest. Kui Birgit mängu tuli siis hakkasid kõik loopima teda, kuna tema oli ju mängus uus. Mina kõndisin ääre peal, mis on kooli õuel ja Birks seal all. Ma hüppasin ääre pealt tema ette, et talle uur lumehunnik otse pähe virutada, kuid tema komistas paksu lume sees ja kukkus mulle peale. Ta surus mu nägupidi lume sisse ja pani minu juustesse lund. Ma ei olnud eriti õnnelik muidugi selle üle ja tegin talle sama vastu. Me ei olnud õnneks pärast tänu sellele tülis, kuid vääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääga märjad olime me pärast küll.
Kui kirjutada üles kõik naljakad asjad siis ei mahuks see siia kohe kindlasti mitte ära. Niisiis kirjutan siia need asjad, mis mul parasjagu meenuvad.
Esimeseks tuleb mulle meelde üks klassiekskursioon, kus me käisime vist Käsmu poolsaarel.
Rasmus (Kisel) küsis, et kas võib minna ujuma. Õpetaja ütles (muidugi naljatades), et võib küll, ainult et ta peab minema täiesti alasti. Kisel läks kivi taha, riietus lahti ja ujus. Vesi oli üsna külm, kuna oli maikuu ja kaua Rasmus ujuda ei saanud. Ta tuli välja, pani riidesse ja me kõik läksime edasi. Pärast kui me giidilt küsisime kas keegi on varem nii teinud, siis vastas giid, et ee kord oli esimene
Pärnu veepargis käies juhtus meiega ka üsna palju naljakaid asju aga kõik ei tule meelde. Üsna naljakas oli hüppetorni juures. Mirt ronis üles, kuid ta ei julgenud hüpata. Et teda julgustada karjus kogu klass „Hüppa, hüppa, hüppa, hüppa” (see meenutas väga jääaega, kus laiskloom Sid tahtis üle kose hüpata) lõpuks ta hüppaski. Ka Merilyn ei julgenud hüpata, kuid kui ta hüppas, siis pritsis vesi minuni välja (seisin hüppetorni kõrgeimal platvormil, mis oli umbes 4-meetri kõrgusel). Pärast oli ta üle kere tulipunane ja ta ütles, et ta enam kunagi ei hüppa (kuid meie sundisime teda seda 5 minuti pärast uuesti tegema).
Veel tulevad meelde vaid sellised väikesed asjaolud, mis on seotud nö. „vasakule mõtlemisega” (täiskasvanutel pole sellest muidugi aimugi). Nii meenub mulle üks kord, kui üks meie klassi õpilane (ütlen nii, sest Mia ei lubanud oma nime mainida) tõi garderoobist Katerina koti ülesse. Kuna Katerina käib ratsutamas, siis ütles see meie klassi õpilane (Mia) automaatselt, et „Kata kott on nii raske. Siin on kindlasti mingid hobuseriistad sees. Selle üle me naersime pikalt.
Ka 4. klassi lõpupidu oli üle ootuste naljakas. Minu väike vend oli ka seal kaasas. Seal tegi ta väga palju naljakaid asju. Kui meie pidime laulma, siis jooksis ta meie ette ja hakkas meie klassi poisse õhupallidega viskama. Kui ma ta tagasi tema oma koha peale viisin, siis jooksis ta mulle järgi ja istus samuti lavale maha nagu meiegi. Peaaegu kõik naersid.
Meelde tuleb ka tüdrukute lumesõda, kus võitlesid kõik enda eest. Kui Birgit mängu tuli siis hakkasid kõik loopima teda, kuna tema oli ju mängus uus. Mina kõndisin ääre peal, mis on kooli õuel ja Birks seal all. Ma hüppasin ääre pealt tema ette, et talle uur lumehunnik otse pähe virutada, kuid tema komistas paksu lume sees ja kukkus mulle peale. Ta surus mu nägupidi lume sisse ja pani minu juustesse lund. Ma ei olnud eriti õnnelik muidugi selle üle ja tegin talle sama vastu. Me ei olnud õnneks pärast tänu sellele tülis, kuid vääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääga märjad olime me pärast küll.
Sunday, April 20, 2008
Sünonüümid ja antonüümid
Sünonüümid
vaene - varatu, kehv
roheline - vilumatu, algaja
laps – tita, titt
jooksma - punuma, liduma
julge – kartmatu, vahva
õpilane – kooliskäija, õppur
sööma – keha kinnitama, einestama
ohtlik – ohurikas, riskantne
meeldima – imponeerima, sümpatiseerima
väljamõeldis – fantaseering, mõttekujutus
Antonüümid:
sile – kortsus, krobeline
helde - kitsi käega, ihne
sitke – pehme, pehmjas
lähedane – kauge, võõras
värske – umbne, riknenud
ärev - rahumeelne, tasakaalukas
virk - laisa loomuga, laisaloomuline
lõbus – rõõmutu, lõbutu
kitsas – lai, avar
hapu – magus, mesine
raske – kerge, lihtne
tuhm – ere, hele
puhas – ebapuhas, räpane
Kiiksuga jutt
Elasid kord üks varatu ja ebapuhas mees, kelle nimi oli John ning üks vahva ja lõbus mees, kelle nimi oli James. John ja James olid kaksikvennad ja nad elasid riigis, mida valitses ihne, kuid rahumeelne kuningas. Kuningal oli imeilus tütar, kes oli väga laisa loomuga. John soovis abielluda kuningatütrega, et saada palju raha, kuid kuningas soovis oma väimeheks hoopis Jamesi. Jamesile meeldis laisa kuningatütre asemel hoopis karjasetütart Johannat. Ka Johannale meeldis James, kuid kitsi käega kuningas ei suutnud leppida sellega, et keegi tema tütart ei taha. Ta saatis oma teenrid Jamesi järele, et sundida teda abielluma oma tütrega. James lidus koos Johannaga metsa. Samas tuli aga Johnil hea mõte. Ta pesi ennast puhtaks ja pani selga Jamesi riided. Enam ei olnud John räpane, vaid ta oli tavaline ja lihtne mees. Täpselt oma kaksikvenna moodi. Lahkudes kuningalossi võttis John laualt mesise küpsise, kuid ta ei teadnud, et küpsis on mürgitatud kortsus kätega nõia poolt, kes oli kardetud kogu maailmas. Nii jäi John sajaks aastaks magusasse unne. Oma laias ja avaras majas veetis ta kogu selle aja magades, kui saja aasta pärast astus tuppa tüdruk, kes oli tolle printsessi lapselaps. John polnud päevagi vanemaks jäänud ja plika suudles Johni. Ereda palgega tütarlaps ja John abiellusid ja lahkusid Johni majast mis oli aastate jooksul umbseks muutunud. Nüüd elavad John ja tema naine õnnelikult. Johanna ja James on juba surnud, kuid nende lapsed elavad siiamaani õnnelikult. Mis puutub kuningasse ja tema tütresse, siis jäi laisk tüdruk vanatüdrukuks.
vaene - varatu, kehv
roheline - vilumatu, algaja
laps – tita, titt
jooksma - punuma, liduma
julge – kartmatu, vahva
õpilane – kooliskäija, õppur
sööma – keha kinnitama, einestama
ohtlik – ohurikas, riskantne
meeldima – imponeerima, sümpatiseerima
väljamõeldis – fantaseering, mõttekujutus
Antonüümid:
sile – kortsus, krobeline
helde - kitsi käega, ihne
sitke – pehme, pehmjas
lähedane – kauge, võõras
värske – umbne, riknenud
ärev - rahumeelne, tasakaalukas
virk - laisa loomuga, laisaloomuline
lõbus – rõõmutu, lõbutu
kitsas – lai, avar
hapu – magus, mesine
raske – kerge, lihtne
tuhm – ere, hele
puhas – ebapuhas, räpane
Kiiksuga jutt
Elasid kord üks varatu ja ebapuhas mees, kelle nimi oli John ning üks vahva ja lõbus mees, kelle nimi oli James. John ja James olid kaksikvennad ja nad elasid riigis, mida valitses ihne, kuid rahumeelne kuningas. Kuningal oli imeilus tütar, kes oli väga laisa loomuga. John soovis abielluda kuningatütrega, et saada palju raha, kuid kuningas soovis oma väimeheks hoopis Jamesi. Jamesile meeldis laisa kuningatütre asemel hoopis karjasetütart Johannat. Ka Johannale meeldis James, kuid kitsi käega kuningas ei suutnud leppida sellega, et keegi tema tütart ei taha. Ta saatis oma teenrid Jamesi järele, et sundida teda abielluma oma tütrega. James lidus koos Johannaga metsa. Samas tuli aga Johnil hea mõte. Ta pesi ennast puhtaks ja pani selga Jamesi riided. Enam ei olnud John räpane, vaid ta oli tavaline ja lihtne mees. Täpselt oma kaksikvenna moodi. Lahkudes kuningalossi võttis John laualt mesise küpsise, kuid ta ei teadnud, et küpsis on mürgitatud kortsus kätega nõia poolt, kes oli kardetud kogu maailmas. Nii jäi John sajaks aastaks magusasse unne. Oma laias ja avaras majas veetis ta kogu selle aja magades, kui saja aasta pärast astus tuppa tüdruk, kes oli tolle printsessi lapselaps. John polnud päevagi vanemaks jäänud ja plika suudles Johni. Ereda palgega tütarlaps ja John abiellusid ja lahkusid Johni majast mis oli aastate jooksul umbseks muutunud. Nüüd elavad John ja tema naine õnnelikult. Johanna ja James on juba surnud, kuid nende lapsed elavad siiamaani õnnelikult. Mis puutub kuningasse ja tema tütresse, siis jäi laisk tüdruk vanatüdrukuks.
Sunday, March 2, 2008
Tallinn aastal 1957
Video algab sellega, et onu Uuno riisub oma maja ees lehti. Peale seda tuleb aga arvutiga tehtud osa, kus kaamera jalutab ette ja pöörleb, kui ekraanile ilmub kiri "ai-ai-ai".
Tallinn aastal 1957. Üks tänav, kus käib palju inimesi ja teine tänav, kus sõidab tramm (praegune Pärnu maantee). Tramm keerab Viru ringile. Trammi tagant on näha ka üksikuid autosid, mida tollel ajal eriti ei leidunud. Miilits vilistab, kuna proua Tiiu on jooksnud üle autotee. Miilits trahvib prouat selle eest. Ka tädi Taimi saab trahvi, kuna on jooksnud trammi kõrval ja rikkunud seoses sellega liikluseeskirju. Inimesed ootavad trammipeatuses trammi ja kui tramm saabub, siis algab trammile trügimine paremate kohtade pärast. Vanaproua, kelle nimi on Liina pühib Valduri valvsa pilgu all tänavat. Mehed ja naised lähevad trammi. Miilits jälgib hoolsalt liiklust ja käsib Väinol oma suitsukoni maast üles korjata, sest ei ole sugugi viisakas, kui linnas vedelevad suitsukonid. Väino korjabki suitsukoni üles ja viskab selle prügikasti. Juhan korjab maast midagi ja näitab seda militsale ja miilits käsiba taö selle ära visata. Aavo viskab prügikasti oma suitsukoni ja jookseb trammile. Ka Fred viskab oma suitsukoni ära. Video saab läbi.
Tallinn aastal 1957. Üks tänav, kus käib palju inimesi ja teine tänav, kus sõidab tramm (praegune Pärnu maantee). Tramm keerab Viru ringile. Trammi tagant on näha ka üksikuid autosid, mida tollel ajal eriti ei leidunud. Miilits vilistab, kuna proua Tiiu on jooksnud üle autotee. Miilits trahvib prouat selle eest. Ka tädi Taimi saab trahvi, kuna on jooksnud trammi kõrval ja rikkunud seoses sellega liikluseeskirju. Inimesed ootavad trammipeatuses trammi ja kui tramm saabub, siis algab trammile trügimine paremate kohtade pärast. Vanaproua, kelle nimi on Liina pühib Valduri valvsa pilgu all tänavat. Mehed ja naised lähevad trammi. Miilits jälgib hoolsalt liiklust ja käsib Väinol oma suitsukoni maast üles korjata, sest ei ole sugugi viisakas, kui linnas vedelevad suitsukonid. Väino korjabki suitsukoni üles ja viskab selle prügikasti. Juhan korjab maast midagi ja näitab seda militsale ja miilits käsiba taö selle ära visata. Aavo viskab prügikasti oma suitsukoni ja jookseb trammile. Ka Fred viskab oma suitsukoni ära. Video saab läbi.
Monday, February 25, 2008
Minust
Minu nimi on Helena, olen 12 ja käin Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Minu hobideks on lugemine ja kõik muu huvitav :) Merka arvates on mu hobiks teiste ajudel käimine:). Minu kõige paremad sõbrad on Merka, Elina ja Mia. Minu perre kuuluvad emme Anne-Ly, kasuisa Kristjan ja väikevend Henry. Kõik meie perekonnast on kristlased. ´
Good Charlotte
the bestid :P
Good Charlotte
the bestid :P
Subscribe to:
Posts (Atom)