„Ramses jahil”
Ümberjutustus
On hommik. Ramsese peremees Uno puhastab oma püssi, et jahile minna. Peremees käsib Ramsesel tuua kapist asju, mida jahile kaasa võtta. Ramses paneb asjad kotti ja istub peegli ette nägusid tegema. Uno samal ajal puhastab prille ja paneb mütsi pähe. Uno lahkub majast, kuid Ramses peab ta kinni. Mees on unustanud prillid ette panna ja ka saapad on koju jäetud. Lõpuks jõutakse ilusasti siiski metsa. Uno näeb looma, kuid tulistab mööda. Ta vilistab Ramsest ja see tuleb tema juurde. Mees saadab koera metsa looma jahtima, kuid Ramses viskab hoopis põõsa alla pikali ja hakkab lilli korjama. Lilli korjates on koer silma jäänud põdrale, kes kõik Ramsese lilled nahka pistab. Peni jookseb metsa. Seal viskab ta metssea peale pikali arvates, et see on kivi. Siga ei ole aga rahul, et keegi tema seljas tukastab ning ta viskab koera enda seljast maha. Metssiga kihutab Ramsese poole, kuid lööb oma pea vastu puud ära. Nii koer kui ka siga on uimased, kuid koeral tuleb mõistus kiiremini pähe ja ta hakkab liduma. Ramses jääb puu najale puhkama, kui märkab rohu sees väikest kivi, mis osutub magavaks jäneseks. Peni haugub jänese peale, kuid jänes hakkab koera narritama. Lõpuks avastab kutsu jänese puu otsast, kust teda ei ole kuidagi võimalik kätte saada. Ramses hakkas teesklema, et ta korjab maast mingeid asju. Lõpuks tuli jänes alla ja kinkis Ramsesele midagi. Ramses kummardab ning lahkub. Jänes lehvitab talle. Ramses jõuab oma peremehe juurde, kes puu alla magama on jäänud. Ramses annab talle pihutäie jänesepabulaid. Peremees paneb need kotti. Kui jahimehed edasi lähevad, on igal pool udu. Nii jõuavad nad mere äärde ja näevad päikesetõusu. Uno näeb ühte lindu ja leiab selle linu üles linnuraamatust. Lind on väga ilus.
Ramses ületab jõe astudes peale pardile. Lind vaatab koera kurja näoga. Ramses näeb kuidas kaks lindu pesa tegemise pärast kaklevad. Ta jalutab nende juurde ja teeb pesa asemel korvi. Linnud pahandavad temaga. Niisiis teeb ta korvi asemel pesa. Linnud kiidavad seda. Samas on Uno lindudega hätta sattunud, kuna need ei lase teda lahti ja istuvad ta peal. Uuno teeb lootusetu katse linde minema ajada ning võtab püssi.
Monday, May 12, 2008
Thursday, May 8, 2008
Rahvakalendri tähtpäevad
Jõulud
(24.dets.-6. jaan.)
Jõulud on ka tänapäeval üks tähtsamaid rahvakalendri tähtpäevi. See tähistab talvist üleminekut (lühenevad päevad muutuvad pikemaks). Samuti tähistab see ka Jeesus Kristuse sündi 2008 aastat tagasi. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani. Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Jõulud tähistasid suure paastu lõppu. Põhiliselt söödi sealiha. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valgete tanguvorstide) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.
Tähtsad kombed olid jõulude ajal kirikus käimine ja sama oluline oli ka saunas käimine. Tuppa toodi õlgi.
Meie pere peab jõule iga aasta 24. detsembril ja see tähtpäev pole meil kordagi vahele jäänud.
Jaanipäev
(24. jun.)
Jaanipäeva olulisim traditsioon on lõkke tegemine. Vanasti kogunesid jaanitule juurde lõbutsema igast vanusest inimesed, kuid praegu lõbutsevad koos vaid ühevanused. Jaanipäev on iidne suvepüha, üks tähtsamaist. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega. Jaaniöö oli aasta kõige lühem öö. Oldi üleval koidikuni. Lauldi ka jaanilaule. Rituaalsed toidud olid: Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.
Meie teeme iga aasta jaanituld ja tihti oleme ka hommikuni üleval. Jaanipäev on üsna tore püha.
Esimene koolipäev (tarkusepäev)
(1. sept.)
Esimese koolipäeva tavad on pikka aega püsinud sarnased – abituriendid viivad uued koolijuntsud käekõrval aulasse avaaktusele. Klassikaliselt on esimese koolipäeva rõivas olnud valge pluus. Mõnikord on tüdrukutel seda asendanud tume kleit piduliku valge krae ja kätistega. Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel. Uutele õpilastele anti ka elu esimesed aabitsad. Toitudest süüakse vähemalt meie peres 1. septembril kooki. Tavaliselt me esimesel koolipäeval midagi muud ei teegi.
Aprillipäev, naljapäev
(1. aprill)
Naljapäeva põhiline traditsioon on see, et üksteisele tehakse aprillinalju (näiteks: “vaata sul on siin suur tomatimahlaplekk” “Kus? Ei ole ju” “Aprill! Aprill!). Tavaliselt tehakse nalju 1. aprillil, kuid vahel tehakse neid ka 30. aprillil. Seda, kes teeb aprillinalju muul ajal, kui 1. või 30. aprillil kutsutakse aprilliseaks. Naljapäeval ei sööda muud toitu kui tavaliselt. Ka mingeid tavasid peale naljatamise ei ole. Tähistamine algas umbes 20. sajandi alguses. Meie peres ja ka koolis tehakse üksteisele palju aprillinalju (mille õnge ka tavaliselt minnakse). Nii, et seda traditsiooni meie peres tähistatakse.
Valentinipäev, ehk sõbrapäev
(14. veebruar)
Tava jõudis Eestisse 1980. aastate lõpul. Traditsiooni tähistamist alustati koolidest ja lasteaedadest. Tänapäeval saadetakse üksteisele kaarte ja tehakse kingitusi. Populaarseim toit sel päeval on šokolaad ja muud maiustused, mida kingiks saad. Tava sai alguse hästi ammu, kui üks keiser keelas abiellumise, kuid preester Valentin pani noori salaja paari. Selle eesta ta vahistati. Vanglas olles sai ta endale sõbra – valvuri tütre. Samuti toodi talle palju lilli ja muid asju inimeste poolt, kes tahtsid näidata, et nad usuvad armastusse. Enne hukkamist jättis ta valvuri tütre kirja – “Hüvasti! Armastusega sinu Valentin”. Sellest ajast algas kirjade saatmise traditsioon.
Selle traditsiooni tähistamine meie klassis on väga levinud. Kõik said hästi palju kinke.
Emadepäev
(maikuu teine pühapäev)
Emadepäev kuulub nende pühade hulka, mida on hakatud tähistama 20. sajandil. Päev on koguni nii uus, et on lausa teada, millal seda Eestis esimest korda tähistati, kes selle populaarsusele kaasa aitasid ja miks nad seda tegid. Päeva sõnumiks on, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Traditsiooni alustas Helmi Mäelo 1922. aastal Uderna külas, kes oma paljulapselisele emale emadepäeva korraldas. Konkreetseid toite sel päeval ei ole. Kombeks on lastel kinkida oma emale lilli või teha kooki.
Vastlapäev
(8. veb. – 7. märts)
Vastlapäev on liikuv püha, mis tähistab suure paastu algust. Vastlapäeval söödi saartel seitse korda. Tavaliselt valmistati hommikul vastlapuder – enamasti tangupuder. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubde või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 19. sajandil jäeti isale, ehk külvajale. Kombeks oli vastlapäeval lasta vastlaliugu, mis tähendas saaniga kelgumäest alla laskmist. Usuti, et kellel on kõige pikem liug, sellel on ka pikimad linad.
Kui lund on, siis käim vastlaliugu laskmas ka meie. Vastlakukleid sööme ma ka loomulikult.
Kadripäev
(25. nov.)
Kadripäeval oli vanadel eestlastel palju kombeid, kuid kõige laiemalt levinud oli kadrisantide jooksmine. Kadrisandid maskeerivad end ja käivad perest perre ande kogumas. Käikudel soovitakse karjaõnne. Toidudest oli eskikohal kindlasti tangupude, mida viidi ka naabritele. Söödi ka lambaliha, soolaga kaetud herneid ja ube ning kama. Oluline oli ka kadriõlu. Kadripäeva peeti just karjaõnne pärast. Tänapäeval on see aga selleks, et lapsed saaksid katri joosta. Katrideks olid tavaliselt naised või siis naiseks maskeerunud mehed.
Meie käime peaaegu iga aasta katri jooksmas ja saame tavaliselt ka palju ande. Põhiliseks anniks on maiustused.
Mardipäev
(10. nov.)
Mardipäev on sarnaste traditsioonidega kui kadripäev, kuid karjaõnne asemel soovitakse viljaõnne ning naiste asemel maskeeritakse meesteks. Lauldakse mardilaule, käiakse perest perre ande kogumas. Erinevalt kadripäevale joosti aga “peredena”, kuhu kuulusid kindlasti pere juhid mardiisa ja mardiema. Söödi linnuliha ja mõnedes kohtades ka seapead ning hapukapsast. On ka muud traditsioonid nagu mardipulmad, kus jagatakse saadud annid laiali, kuid “marti jooksmine” on põhiline.
Ka meie käime sõpradega iga aasta merti ja katri jooksmas ning saadud asjad lähevad võrdsele jagamisele.
Isadepäev
(novembrikuu teine pühapäev)
Eestis hakati isadepäeva tähistama 1970. aastatel. Eesmärk oli isade austamine nende kasvatustöö eest. Tänapäeval korraldatakse isadepäevaks spordipäevi, kus lapsed tulavad oma isadega koos sportima. Toidud on sel päeval nagu tavaliselt.
Mina käin koos oma kasuisaga iga kord meie kooli spordipäeval. Ka oma pärisisale helistan ma sel päeval alati.
(24.dets.-6. jaan.)
Jõulud on ka tänapäeval üks tähtsamaid rahvakalendri tähtpäevi. See tähistab talvist üleminekut (lühenevad päevad muutuvad pikemaks). Samuti tähistab see ka Jeesus Kristuse sündi 2008 aastat tagasi. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani. Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Jõulud tähistasid suure paastu lõppu. Põhiliselt söödi sealiha. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valgete tanguvorstide) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.
Tähtsad kombed olid jõulude ajal kirikus käimine ja sama oluline oli ka saunas käimine. Tuppa toodi õlgi.
Meie pere peab jõule iga aasta 24. detsembril ja see tähtpäev pole meil kordagi vahele jäänud.
Jaanipäev
(24. jun.)
Jaanipäeva olulisim traditsioon on lõkke tegemine. Vanasti kogunesid jaanitule juurde lõbutsema igast vanusest inimesed, kuid praegu lõbutsevad koos vaid ühevanused. Jaanipäev on iidne suvepüha, üks tähtsamaist. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega. Jaaniöö oli aasta kõige lühem öö. Oldi üleval koidikuni. Lauldi ka jaanilaule. Rituaalsed toidud olid: Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.
Meie teeme iga aasta jaanituld ja tihti oleme ka hommikuni üleval. Jaanipäev on üsna tore püha.
Esimene koolipäev (tarkusepäev)
(1. sept.)
Esimese koolipäeva tavad on pikka aega püsinud sarnased – abituriendid viivad uued koolijuntsud käekõrval aulasse avaaktusele. Klassikaliselt on esimese koolipäeva rõivas olnud valge pluus. Mõnikord on tüdrukutel seda asendanud tume kleit piduliku valge krae ja kätistega. Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel. Uutele õpilastele anti ka elu esimesed aabitsad. Toitudest süüakse vähemalt meie peres 1. septembril kooki. Tavaliselt me esimesel koolipäeval midagi muud ei teegi.
Aprillipäev, naljapäev
(1. aprill)
Naljapäeva põhiline traditsioon on see, et üksteisele tehakse aprillinalju (näiteks: “vaata sul on siin suur tomatimahlaplekk” “Kus? Ei ole ju” “Aprill! Aprill!). Tavaliselt tehakse nalju 1. aprillil, kuid vahel tehakse neid ka 30. aprillil. Seda, kes teeb aprillinalju muul ajal, kui 1. või 30. aprillil kutsutakse aprilliseaks. Naljapäeval ei sööda muud toitu kui tavaliselt. Ka mingeid tavasid peale naljatamise ei ole. Tähistamine algas umbes 20. sajandi alguses. Meie peres ja ka koolis tehakse üksteisele palju aprillinalju (mille õnge ka tavaliselt minnakse). Nii, et seda traditsiooni meie peres tähistatakse.
Valentinipäev, ehk sõbrapäev
(14. veebruar)
Tava jõudis Eestisse 1980. aastate lõpul. Traditsiooni tähistamist alustati koolidest ja lasteaedadest. Tänapäeval saadetakse üksteisele kaarte ja tehakse kingitusi. Populaarseim toit sel päeval on šokolaad ja muud maiustused, mida kingiks saad. Tava sai alguse hästi ammu, kui üks keiser keelas abiellumise, kuid preester Valentin pani noori salaja paari. Selle eesta ta vahistati. Vanglas olles sai ta endale sõbra – valvuri tütre. Samuti toodi talle palju lilli ja muid asju inimeste poolt, kes tahtsid näidata, et nad usuvad armastusse. Enne hukkamist jättis ta valvuri tütre kirja – “Hüvasti! Armastusega sinu Valentin”. Sellest ajast algas kirjade saatmise traditsioon.
Selle traditsiooni tähistamine meie klassis on väga levinud. Kõik said hästi palju kinke.
Emadepäev
(maikuu teine pühapäev)
Emadepäev kuulub nende pühade hulka, mida on hakatud tähistama 20. sajandil. Päev on koguni nii uus, et on lausa teada, millal seda Eestis esimest korda tähistati, kes selle populaarsusele kaasa aitasid ja miks nad seda tegid. Päeva sõnumiks on, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Traditsiooni alustas Helmi Mäelo 1922. aastal Uderna külas, kes oma paljulapselisele emale emadepäeva korraldas. Konkreetseid toite sel päeval ei ole. Kombeks on lastel kinkida oma emale lilli või teha kooki.
Vastlapäev
(8. veb. – 7. märts)
Vastlapäev on liikuv püha, mis tähistab suure paastu algust. Vastlapäeval söödi saartel seitse korda. Tavaliselt valmistati hommikul vastlapuder – enamasti tangupuder. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubde või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 19. sajandil jäeti isale, ehk külvajale. Kombeks oli vastlapäeval lasta vastlaliugu, mis tähendas saaniga kelgumäest alla laskmist. Usuti, et kellel on kõige pikem liug, sellel on ka pikimad linad.
Kui lund on, siis käim vastlaliugu laskmas ka meie. Vastlakukleid sööme ma ka loomulikult.
Kadripäev
(25. nov.)
Kadripäeval oli vanadel eestlastel palju kombeid, kuid kõige laiemalt levinud oli kadrisantide jooksmine. Kadrisandid maskeerivad end ja käivad perest perre ande kogumas. Käikudel soovitakse karjaõnne. Toidudest oli eskikohal kindlasti tangupude, mida viidi ka naabritele. Söödi ka lambaliha, soolaga kaetud herneid ja ube ning kama. Oluline oli ka kadriõlu. Kadripäeva peeti just karjaõnne pärast. Tänapäeval on see aga selleks, et lapsed saaksid katri joosta. Katrideks olid tavaliselt naised või siis naiseks maskeerunud mehed.
Meie käime peaaegu iga aasta katri jooksmas ja saame tavaliselt ka palju ande. Põhiliseks anniks on maiustused.
Mardipäev
(10. nov.)
Mardipäev on sarnaste traditsioonidega kui kadripäev, kuid karjaõnne asemel soovitakse viljaõnne ning naiste asemel maskeeritakse meesteks. Lauldakse mardilaule, käiakse perest perre ande kogumas. Erinevalt kadripäevale joosti aga “peredena”, kuhu kuulusid kindlasti pere juhid mardiisa ja mardiema. Söödi linnuliha ja mõnedes kohtades ka seapead ning hapukapsast. On ka muud traditsioonid nagu mardipulmad, kus jagatakse saadud annid laiali, kuid “marti jooksmine” on põhiline.
Ka meie käime sõpradega iga aasta merti ja katri jooksmas ning saadud asjad lähevad võrdsele jagamisele.
Isadepäev
(novembrikuu teine pühapäev)
Eestis hakati isadepäeva tähistama 1970. aastatel. Eesmärk oli isade austamine nende kasvatustöö eest. Tänapäeval korraldatakse isadepäevaks spordipäevi, kus lapsed tulavad oma isadega koos sportima. Toidud on sel päeval nagu tavaliselt.
Mina käin koos oma kasuisaga iga kord meie kooli spordipäeval. Ka oma pärisisale helistan ma sel päeval alati.
Subscribe to:
Posts (Atom)