Meil juhtub koolis nii naljakaid asju

Meil juhtub koolis nii naljakaid asju

Kui kirjutada üles kõik naljakad asjad siis ei mahuks see siia kohe kindlasti mitte ära. Niisiis kirjutan siia need asjad, mis mul parasjagu meenuvad.
Esimeseks tuleb mulle meelde üks klassiekskursioon, kus me käisime vist Käsmu poolsaarel.
Rasmus (Kisel) küsis, et kas võib minna ujuma. Õpetaja ütles (muidugi naljatades), et võib küll, ainult et ta peab minema täiesti alasti. Kisel läks kivi taha, riietus lahti ja ujus. Vesi oli üsna külm, kuna oli maikuu ja kaua Rasmus ujuda ei saanud. Ta tuli välja, pani riidesse ja me kõik läksime edasi. Pärast kui me giidilt küsisime kas keegi on varem nii teinud, siis vastas giid, et ee kord oli esimene 
Pärnu veepargis käies juhtus meiega ka üsna palju naljakaid asju aga kõik ei tule meelde. Üsna naljakas oli hüppetorni juures. Mirt ronis üles, kuid ta ei julgenud hüpata. Et teda julgustada karjus kogu klass „Hüppa, hüppa, hüppa, hüppa” (see meenutas väga jääaega, kus laiskloom Sid tahtis üle kose hüpata) lõpuks ta hüppaski. Ka Merilyn ei julgenud hüpata, kuid kui ta hüppas, siis pritsis vesi minuni välja (seisin hüppetorni kõrgeimal platvormil, mis oli umbes 4-meetri kõrgusel). Pärast oli ta üle kere tulipunane ja ta ütles, et ta enam kunagi ei hüppa (kuid meie sundisime teda seda 5 minuti pärast uuesti tegema).
Veel tulevad meelde vaid sellised väikesed asjaolud, mis on seotud nö. „vasakule mõtlemisega” (täiskasvanutel pole sellest muidugi aimugi). Nii meenub mulle üks kord, kui üks meie klassi õpilane (ütlen nii, sest Mia ei lubanud oma nime mainida) tõi garderoobist Katerina koti ülesse. Kuna Katerina käib ratsutamas, siis ütles see meie klassi õpilane (Mia) automaatselt, et „Kata kott on nii raske. Siin on kindlasti mingid hobuseriistad sees. Selle üle me naersime pikalt.
Ka 4. klassi lõpupidu oli üle ootuste naljakas. Minu väike vend oli ka seal kaasas. Seal tegi ta väga palju naljakaid asju. Kui meie pidime laulma, siis jooksis ta meie ette ja hakkas meie klassi poisse õhupallidega viskama. Kui ma ta tagasi tema oma koha peale viisin, siis jooksis ta mulle järgi ja istus samuti lavale maha nagu meiegi. Peaaegu kõik naersid.
Meelde tuleb ka tüdrukute lumesõda, kus võitlesid kõik enda eest. Kui Birgit mängu tuli siis hakkasid kõik loopima teda, kuna tema oli ju mängus uus. Mina kõndisin ääre peal, mis on kooli õuel ja Birks seal all. Ma hüppasin ääre pealt tema ette, et talle uur lumehunnik otse pähe virutada, kuid tema komistas paksu lume sees ja kukkus mulle peale. Ta surus mu nägupidi lume sisse ja pani minu juustesse lund. Ma ei olnud eriti õnnelik muidugi selle üle ja tegin talle sama vastu. Me ei olnud õnneks pärast tänu sellele tülis, kuid vääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääga märjad olime me pärast küll.